Tegemist
ei ole tööandjapoolse kohustusega, vaid võimalusega. See on
tööandja ja töötaja omavaheline kokkulepe. On selge, et ükski
seadus ei suuda panna töötajaid sporti tegema, aga seaduste abil
saab sportimist ja tervislikke eluviise soodustada küll.
Seni
sai tööandja teha maksuvabalt töötajate tervise heaks kulutusi
siis, kui need on kohustuslikud töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse (TTOS) alusel. Sellised kulutused on näiteks töötajate
terviskontrolli kulud, kulutused töö iseloomust tulenevatele
isikukaitsevahenditele ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö
laad seda nõuab. Neid kulutusi käsitletakse ettevõtlusega seotud
kuluna TuMS § 32 lõike 2 alusel.
Spordikulutuste
maksuvaba hüvitamise piirmäär 100 eurot kvartalis on ette nähtud
töötaja kohta, mida ei ole lubatud üle kanda teisele töötajale
või järgmisesse arvestusperioodi.
Erisoodustusena ei maksustata ainult neid spordiürituste
osavõtutasusid, mis on seotud avalike rahvaspordiüritustega, kuhu
on võimalik minna kõikidel soovijatel. Rahvaspordiürituste all
peetakse silmas erinevaid ürituste sarju ja üksiküritusi, kuid ei
hõlma näiteks ettevõttesiseseid spordipäevi või nendega
sarnaseid kitsamale sihtrühmale suunatud üritusi, mille eelduseks
on tavaliselt üritust korraldava tööandja juures töötamine või
muu võlaõiguslik suhe.
Sortimis-
või liikumispaiga kasutamise kulude hulka tuleb lugeda nii avalike
spordiklubide, kui ka ettevõttesiseste spordiklubide kasutamise
kulusid. Kuna seaduse eesmärk on toetada töötajate regulaarset
sporditegemist, siis ei saa maksuvaba hüvitamise võimalust kasutada
spordirajatiste lühiajalise rendi puhul (spordisaali rent mingi
ürituse tarbeks).
Spordikulude hüvitamise kohta peab tööandja küsima töötajalt nõusoleku ja pidama ka piirmäära osas arvestust. Täpsemat arvepidamise korda ei ole ette nähtud. Oluline on see, et arvestus oleks maksuhalduri jaoks kontrollitav ja arusaadav.
