Töö tegemiseks on võimalik sõlmida erinevaid kokkuleppeid selle teostaja ja tulemuse soovija vahel. Oluline on seejuures aga meeles pidada, et sõlmitav kokkulepe poolte vahel vastaks konkreetsele vajadusele ning tegelikule olukorrale. Kolm kõige levinumat lepingut, mille alusel tööd tehakse, on tööleping, töövõtuleping ja käsundusleping. Igal lepingul on aga oma eripärad ning õiguslikud tagajärjed, mis lepingu osapooltele kaasnevad. Tuvastamaks lepingulise suhte olemust, tuleb võrrelda lepinguid iseloomustavaid tunnuseid.
Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile. Seega osapoolte vaheline alluvussuhe on iseloomulik just töösuhtele. Töövõtulepingu ja käsunduslepingu korral osapoolte vahel alluvussuhe puudub ning nii töövõtja kui ka käsundisaaja on oma tegevuse korraldamisel vabad ise otsustama, millal, kus ja kuidas nad kokkulepitud töö ära teevad.
Töösuhtele on omane, et töötaja tegevus on tööandja korraldusi täites järjepidev ning ajas jätkuv. Sellele viitab näiteks see, kui töötaja ja tööandja vahel ei ole kokku lepitud konkreetses ülesandes ega selle täitmise tähtajas. Käsunduslepingu puhul on määratletud ülesande ehk käsundi konkreetne sisu ja fikseeritud on selle täitmise tähtaeg. Samuti on töö kui järjepideva protsessiga tegemist juhul, kui lepingust ei nähtu näiteks tööde teostamise lõpptähtaega, tööde teostamise mahtu ega projekti kogumaksumust. Kõik see viitab, et leping ei ole suunatud kokkulepitud tulemuse saavutamisele, mis on iseloomulik näiteks töövõtulepingule, vaid järjepidevale töö tegemisele, mis on iseloomulik ennekõike töösuhtele.
Veel üks oluline aspekt, mida hinnata on tasu maksmise kord. Töölepingulise õigussuhte puhul tuleneb seadusest kohustus töötajale maksta töötasu vähemalt korra kuus. Seega, kui töötasu makstakse perioodiliselt igakuiselt või -nädalaselt, viitab see pigem töösuhtele. Samuti on töölepingulises suhtes tavapärane, kui kokku on lepitud näiteks tunnitasus, tüki- või ruutmeetri hinnas. Töövõtulepingule ja käsunduslepingule viitab aga selline kokkulepe tasu osas, mis hõlmab endas kogu asja valmistamist või osutatavat teenust.
Töölepingut aitab teenuse osutamise lepingutest muuhulgas eristada ka see, kas tööd tehakse isiklikult. Töötaja peab täitma oma kohustusi isiklikult, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Käsunduslepingu puhul eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult, kuid käsundisaaja võib käsundi täitmisel kasutada ka kolmanda isiku abi. Töövõtulepingu sõlmimisel eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult.
Töölepingulises suhtes antakse töötajale tööks vajalikud materjalid, rõivad, seadmed, töövahendid ja muu vajalik tööandja poolt. Töövõtja ja käsundisaaja töötavad olulises osas ise hangitud töövahenditega ja on igati tavapärane praktika, et poolte vahel kokkulepitud tasu, sisaldab endas nii tasu tehtud töö eest, kompensatsiooni sõidukulude kui ka materjalide ning vajadusel muude töövahendite maksumust.
Mille jaoks on üldse korrektse õigussuhte määratlemine oluline? Ennekõike on see oluline selleks, et lepingu pooled oleksid teadlikud, missugused on nende õigused ja kohustused. See aitab vältida kulukaid ning närvesöövaid vaidluseid. Varjatud töösuhete tuvastamise nimel teevad suuri pingutusi ka Tööinspektsioon ning Maksu- ja Tolliamet. Olukord, kui poolte seni sõlmitud kokkulepe hinnatakse töösuhte tunnuste esinemisel ümber töösuhteks, võib ettevõttele kaasa tuua märkimisväärseid rahalisi nõudeid ning lisakulutusi.
Lepingu olemuse üle ei saa otsustada pelgalt pealkirja või dokumendis deklareeritu järgi. Lähtuda tuleb sellest, kes korraldab ja juhib tööprotsessi, kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi, milline on tasustamise kord, kas tööd on vaja teha isiklikult, kelle poolt on tagatud vajalike töövahendite olemasolu. Alles nimetatud asjaolusid kogumis hinnates saab selgust, milline on poolte vahel tegelik õiguslik suhe. Olukorras, kus õigussuhtel on nii töölepingu kui ka teenuse osutamise lepingu tunnused, tuleb eeldada siiski töösuhte olemasolu. Sellise eelduse ümberlükkamiseks on vaja tõendada eelkõige seda, et töid teostanud isik ei allunud teenuse tellija juhtimisele ega kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Olukorras, kus poolte vahel tõusetub vaidlus valitseva õigussuhte üle, langeb tõendamiskoormus olulisel määral väidetavale tööandjale ehk töövõtu tellijale või käsundiandjale.
Erinevate lepingutega kaasnevate nüansside ja tagajärgede mõistmine on oluline nii töö teostajale kui ka tulemuse soovijale. Leinonen OÜ õigusnõustajad on valmis teid toetama, kui vajate selgust või soovite juhised, kuidas Eesti tööõiguses korrektselt navigeerida.
