Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et käibemaksukoormus peab langema lõpptarbijale. Ettevõtjatele ja ka isikutele, kes ei ole ennast registreerinud ettevõtjana, kuid tegutsevad ettevõtjatena ja nende tegevuse väljund on käibemaksuga maksustatav tegevus, neile peab olema tagatud sisendkäibemaksu maha-arvamise õigus. Hoolimata sellest, et nad ei ole ennast nõuete kohaselt käibemaksukohustuslaseks registreerinud.
Euroopa Kohus leiab, et käibemaksu neutraalsuse üldpõhimõte nõuab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse andmist olukorras, kui sisulised nõuded on maha-arvamiseks täidetud. Seda isegi olukorras kui maksukohustuslane on jätnud täitmata mõned formaalsed nõuded (3). Järelikult, kui maksuhalduril on olemas vajalikud andmed selleks, et tuvastada, et sisulised nõuded maha-arvamisele on täidetud, ei või ta kehtestada maksukohustuslase sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusele piiranguid. Seda Euroopa Kohtu seisukohta oleks huvitav testida olukorras, kus üks Eesti maksukohustuslasest müüja on hooletusest või teadmatusest unustanud maksuhaldurit teavitamast, et ta lisab kinnisasja müügitehingule vabatahtlikult käibemaksu. Senine Eesti haldus- ja kohtupraktika on kindlalt seda meelt, et sellisel juhul ei ole ostjal õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Ostjat karistatakse selle eest, et müüja on jätnud ühe formaalse nõude täitmata. Seda olukorda oleks huvitav analüüsida ja vajadusel ka Euroopa Kohtult eelotsust küsida.
Senine Euroopa Kohtu praktika tugineb peaasjalikult kaasustele, kus ostjal endal on jäänud mõni formaalne nõue täitamata, aga tal säilib ikkagi sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Vastupidist olukorda, kus müüja on jätnud midagi tegemata, esineb vähemalt Eestis tunduvalt tihedamini.
1 Euroopa Kohtu otsused C-110/98; C-147/98; C-590/13.
2 Euroopa Kohtu otsused C-110/98; C-147/98; C-590/13.
3 Euroopa Kohtu otsused C-95/07; C-96/07; C-392/09; C-385/09; C-590/13.
